Suleväivid kanadel – liigid ja elutsükkel
Suleväivid on väikesed putukad, kes elavad otse kana sulestikus. Nad toituvad karvadest, nahakõõmast, naha näärmete eritistest, sulgedest ja osadel liikidel ka verest. Verd imevad liigid võivad põhjustada nahapõletikku ning raskematel juhtudel nahakorpade teket. Suure arvukuse korral põhjustavad suleväivid lindudele märkimisväärset stressi, sulgede kahjustumist ja munemise vähenemist.
Suleväivi tuntakse eestikeelses kirjanduses ka vanema nimetuse järgi – kanatäi. Tänapäeval kasutatakse täpsemat terminit suleväiv, kuid vanemas kirjanduses ja rahvapärases kõnepruugis võib kohata mõlemat nimetust.
Suleväivid eelistavad sageli nõrgestunud linde — massiline tabandumine võib viidata sellele, et karja üldine tervislik seisund vajab tähelepanu. Hea söötmine, puhtad pidamistingimused ja tugev immuunsus aitavad hoida parasiitide arvukust loomulikult kontrolli all.
Peamised liigid kanadel
Sulerootsu suleväiv (Menopon gallinae) Isased umbes 1,8 mm ja emased 1,9 mm pikkused. Määrdunudkollane, tagakehal kahvatukollased laigud. Eelistab elada otse sulgede varte peal, peamiselt rinna- ja kõhupiirkonnas. Toitub sulgede varreosadest ja nahahelvestest, kuid imeb ka verd. Erinevalt enamikust teistest suleväividest on osaliselt verimeja — kuni 72% täiskasvanud isenditest sisaldab seedetraktis verd. Kuna liigil puudub võime otse veresoontesse torkida, saab ta verd naha läbi närides, noorte sulgede varte augustamise või naha hõõrdumiskohtade kaudu. Noori udusulgedes tibusid ei tabanda (Järvis, 2011).
Kana nahaväiv (Menacanthus stramineus) Isased ja emased on keskmiselt 3 mm pikkused — suurim kana suleväivi liik. Värvuselt valkjad, kollaste laikudega, tumedama pea ja rindmikuga. Pea on suhteliselt väike, peaaegu kolmnurkne, köht on lame, pikk ja tagumises otsas ümarduv. Väga liikuv, elab nahapinnal ja läheb harva sulgedele. Nugib sageli lindude rinnal, seljal, kloaagi ümbruses ja päranipualal. Toitub sulgedest ja verest ning parasiteerib nii täiskasvanud kanadel kui ka udusulgedes tibudel. Tabandab ka kalkuneid (Järvis, 2011).
Kana suurpeaväiv (Goniodes dissimilis) Isased on keskmiselt 2 mm ja emased 2,5 mm pikkused. Keha on määrdunudvalge, tumedate laikude ja vöötidega. Pea on suur, lai, eest ümardunud ja nõgusa tagapoolega, nurkjate tagumiste äärtega. Nugib harilikult sulerootsudel rinnapiirkonnas, tiibadel ja sabal. Toitub vaid sulgedest ning on peamiselt täiskasvanud lindude parasiit (Järvis, 2011).
Kana udusuleväiv (Goniocotes gallinae) Isased on keskmiselt vaid 1 mm ja emased 1,6 mm pikkused — väikseim kana suleväivi liik. Värvuselt kollakasvalged, servadest tumedate keeljate külglaikudega. Pea on ümar, tagakeha on lai ja ümarovaalne. Lokaliseerub rinna-, kõhu-, selja- ja kaelapiirkonna udusulgede kehapoolsel küljel. Toitub ainult sulgedest. Esineb sagedamini talvel (Järvis, 2011).
Kana ahasväiv (Lipeurus caponis) Isased on keskmiselt 2 mm ja emased 2,2 mm pikkused, väivi laius on umbes 0,3 mm. Hall, pika ja peenikese peaaegu paralleelsete külgedega tagakehaga parasiit. Pea on pikk ja eesotsast ümardunud. Esineb sagedamini täiskasvanud kanadel tiiva- ja sabasulgede sisepinnal. Tabandab ka 6–7 nädala vanuseid tibusid, kahjustades või hävitades sulestikku kaenla- ja pugupiirkonnas. Ahasväivid on väheliikuvad (Järvis, 2011).
Kana peaväiv (Cuclotogaster heterographus) Umbes 2,5 mm pikk. Ümara keha ja suure sihvaka eesotsast ümardunud peaga putukas. Köht on emastel tünjas, isastel piklik. Lokaliseerub peamiselt peapiirkonna nahal ja sulgedel, harvem kaelal. Tabandab peamiselt noorlinde (Järvis, 2011).
Kuidas kanu kontrollida?
Kuna erinevad liigid eelistavad erinevaid kehapiirkondi, tuleks kontrollimisel alati vaadata:
- tiibade alust
- kloaagi ja saba ümbrust
- kaela ja pea piirkonda
- rinna- ja kõhupiirkonda
Kontrolli sulestikku tugeva valguse käes, ajades sulgi laiali sulgede juurte juurest. Suleväivid liiguvad kiiresti valguse eest: see on esimene märk nende olemasolust.
Suleväivide mõju sulestikule
Suleväivide olemasolu ei avaldu ainult kana käitumises — kahjustused on sageli nähtavad ka sulestikus. Tugeva nakkuse korral muutub sulestik iseloomulikul viisil, mis aitab parasiite varakult tuvastada.
- Koitanud välimus
Kõige iseloomulikum tunnus on sulestiku nn koitanud välimus — sulgedel on näha augud, puuduvad otsad ja ebakorrapärased servad, nagu oleks sulg mehaaniliselt kahjustatud. See tuleneb sellest, et suleväivid närivad sulgedest osakesi, kahjustades sulgede struktuuri.
- Tuhmunud ja kare sulestik
Terve kana sulestik on läikiv ja ühtlane. Suleväividega nakatunud kana sulestik muutub tuhmiks ja kaotab loomulikku läiget — sulgedel puudub tervislik välimus ning sulestik tundub kare ja ebaühtlane.
- Katki ja räbal sulestik
Lisaks koitanud välimusele võivad sulgedel esineda murdumised ja üldine räbal, korratu välimus. See on eriti märgatav tiibade all, kloaagi ümbruses ja kaela piirkonnas — olenevalt sellest, milline suleväivi liik on nakatanud.
Millal muretseda?
Sulestiku kahjustused süvenevad koos nakkuse tugevnemisega. Kui sulestiku muutused on märgatavad juba palja silmaga, viitab see tavaliselt arvukale nakkusele, mis vajab kohest sekkumist.
Suleväivi elutsükkel
Suleväivi elutsükli mõistmine aitab selgitada, miks ühekordne tõrje harva probleemi täielikult lahendab.
1. Munad Emane suleväiv kinnitab munad otse sulgedele, tavaliselt sulgede juure lähedale. Munad on väga väikesed, valkjad hõbedased või läbipaistvad ja mõnikord raskesti palja silmaga märgatavad. Nad on vastupidavad paljudele tõrjevahenditele: see on peamine põhjus, miks tõrjet tuleb korrata.
Kestus: 4–7 päeva
2. Nümfid Munadest kooruvad nümfid, kes näevad välja nagu väiksemad täiskasvanud isendid. Nad toituvad ja kasvavad, läbides mitu arengujärku. Juba nümfid põhjustavad kanal ebamugavust ja sügamist.
Kestus: ~2 nädalat
3. Täiskasvanud Täiskasvanud suleväivid paarituvad ja emased hakkavad munema. Täiskasvanud isendit on kõige lihtsam märgata: nad liiguvad kiiresti sulgede vahel, eriti tiibade all ja kloaagi ümbruses.
Eluiga: ~30 päeva
Kogu tsükkel kestab ligikaudu 3 nädalat.
Miks tuleb tõrjet korrata?
Enamik tõrjevahendeid mõjuvad peamiselt nümfidele ja täiskasvanutele, kuid munadele on nende mõju väike. See tähendab, et esimene tõrje hävitab enamiku aktiivseid isendeid, kuid alles jäänud munad kooruvad 4–7 päeva jooksul ja tsükkel algab uuesti.
Soovituslik tõrjegraafik:
- Esimene tõrje kohe probleemi avastamisel
- Kordustõrje 7–10 päeva pärast
- Kontrollkontroll 3–4 nädalat hiljem
Kasutatud kirjandus:
Anderson, P. (1993). Lindude haigused. AS Infotrükk.
Järvis, T. (2011). Veterinaarparasitoloogia 6: lest- ja putuktõved. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Maheklubi. (n.d.). Parasiidid mahepidamises. https://www.maheklubi.ee/upload/Editor/parasiidid_mahe.pdf
Pickworth, C. L., & Morishita, T. Y. (2007). Common external parasites in poultry: Lice and mites (VME-18-03). Ohio State University Extension. https://www.thepoultrysite.com/articles/common-external-parasites-in-poultry-lice-and-mites
Saxena, A. K., Agarwal, G. P., & Chandra, S. (2017). A note on the haematophagous nature of poultry shaft louse, Menopon gallinae (Amblycera: Phthiraptera). Journal of Parasitic Diseases, 41(1), 1–4. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5339183/
The Kuntry Klucker. (2022, January 20). Mites and lice in backyard chickens. https://thekuntryklucker.blog/2022/01/20/mites-and-lice-in-backyard-chickens/
Williams, K. (2024). How to tell if your chickens have mites or lice. Grit Magazine. https://www.grit.com/animals/poultry-lice-mites-identification-treatment-in-your-backyard-chickens/
https://www.msdvetmanual.com/poultry/arthropods-in-poultry/lice-of-poultry
